Ma usun, et kõik teavad seda tunnet. Seda tüütut tunnet, mis tekib tihti just pühapäeva õhtuti. Kui möödunud on just üks mõnus nädalavahetus puhates ja mängides ning kadunud on igasugune soov esmaspäeva hommikul jälle oma sammud töö või kooli poole seada. Tunnen ennast hetkel täitsa õnnega koos olevat, kuna siinoleku jooksul ei ole mul seda tunnet tekkinud. Pigem olen oodanud põnevusega, mis nüüd järgmisel nädalal mulle jälle pakkuda on. Alati on jälle midagi uut ja huvitavat avastada. Kõik uus ei ole alati meeldiv, aga seda enam on see kogemus meeldejäävam.

Just selline mõnus nädalavahetus oli meil paari nädala eest. Käisime ühel väiksemat sorti puhkusel. Sihtkohaks oli seekord valitud Cania Gorge ning plaanis oli seal veeta kaks ööd. Lisaks Diannel’ile ja tema kahele tütrele olid meil seltsis tema vanemad ning õde perega. Sõit sinna kestis meil kokku seitse tundi, mis ei olnudki nii piinarikas kui esialgu tundus. Siin Austraalias tundub see nagu väike väljasõit. Mäletan, et Eestis olles tundus tunnine autosõit juba suurema ettevõtmisena, kuid arvan, et nüüd tagasi tulles ei ole mingi probleem üks päevane tripp Narva teha. Igatahes Cania Gorge- see on meist ranniku poole jääv loodusekaitseala. Iseenesest oli koht väga ilus, kuid mitmekuise põua tõttu oli loodus kuiv ja lopsakast rohelusest ei olnud märkugi. Sellegipoolest saime nautida kenasid vaateid ja mõnusaid jalutuskäike. Dianne isa on suur kalastushuviline, nii et ühe oma päevadest veetsime kala püüdes. Kaasa oli võetud ka mootorpaat, seega saime kohalikul järvel ka mõne kiirema tiiru teha. Õhtul aga oli kämpingute juures filmiõhtu. See oli üks äraütlemata mõnus kogemus. Olen jubedalt vaimustuses Aussi tähistaevast, kuna tähed on siin mitmeid kordi kirkamad ning ulatuvad kaugele kaugele silmapiirile. Ja kui ma veel saan sellise tähistaeva all suurelt kinolinalt Lion Kingi vaadata- siis ma ei oskagi enam midagi muud tahta. Nädalavahetus sai läbi jube kähku ja nii me pärast seitsmetunnist sõitu farmitööde juurde naasimegi.

Ühes oma eelnevas postituses rääkisin oma kahest vasikast, kes minu hoole alla jäid. Ühele vasikale otsustat perenaine nimeks panna Must, kuna see oli üks esimesi sõnu, mis tal eesti keelest meelde jäi. Õnneks on ka vasikas ise must varvi- nii et läheb hästi kokku. Pime vasikas jõudis juba vahepeal nägijaks saada. See tekitas temas jubeda jooksuhimu. Nii et kohe kui mina pudeliga ilmusin oli tema mu jalgu limpsimas. Nii vahva oli näha teda ringi kapsamas. Kaua see õnnelik elu aga sellel pisikesel vasikal ei kestnud. Esialgu läksid jahikoerad kallale Mustale. Koerad mängisid temaga veidi tagaajamist, kuid õnneks saime õigel hetkel asjale piiri tõmmatud. Vasikas jäi paari kriimustuse ja pooleks rebitud kõrvaga. Tundus aga, et koerad on eesmärgiks võtnud vasikad rajalt maha võtta, kuna paar päeva hiljem ründas üks koertest teist vasikat. Lisaks mitmetele väikestele kriimustustele ja hammustustele oli koer ta jalast päris suure tüki välja närinud. Kondi ümber peale naha enam midagi väga ei olnudki. Perenaine pidas nõu loomaarstiga, kuidas edasi käituda. Puhastasime haavad, panime jalale antibakteriaalset ning valu vaigistavat kreemi ja sidusime ilusti kinni. Perenaine oli kindel, et vasikaga saab kõik korda. Peame teda lihtsalt mõne nädala ravima. Päevade möödudes muutus vasikas tugevamaks ning üritas pidevalt püsti tõusta. See aga ei õnnestunud. Jala seisukord oli vastupidiselt vasika üldisele tervisele hullemaks läinud. Veri ei pääsenud jalga ning nahka hakkas jala küljest kukkuma. Nii langetaski farmer raske südamega otsuse vasikas maha lasta. Lasti maha ka jahikoer, kes vasikat ründas. 

Koertest loobumine toimub siin farmis üsna kergekäeliselt. Kuid nagu aru olen saanud, siis ei ole see nii ainult siin farmis. Kui koer oma tööd hästi ei tee, siis ta ellu ei jää. Nii oli Martin veel linnas elades tihtipeale käinud teiste inimeste kodudes koeri laskmas, kuna paljudel ei jagu südant sellist asja ise teha. Peab ikka tugev närv olema! Ka meie oleme nüüd viimase kahe nädalaga kaotanud kolm koera ja juurde saanud kaks. Üks neist on karjakoer, kelle perenaise isa enda farmist siia tõi. Vastu võttis ta siit ühe vanema koera, kes nüüd rahulikult pensionipõlve saab veeta. Ja paar päeva tagasi saime ühe armsa kutsika, kellest kasvab välja jahikoer. Tema on siia saabunud otse Ameerikast. Nimelt oli pereisa seda tõugu koera oodanud juba viis aastat. Ning nüüd lõpuks sai ta kõne, et üks koer on hetkel pakkuda. Nii tõimegi selle armsa väikese Indiana Leopard Dog’i ühel õhtul oma uude koju.

Prügimajandus on siin outback’i farmis samuti omamoodi. Kõik mida kannatab põletada läheb lõkkesse. Ehk siis kui köögis saab prügikast täis, saan mina selle tuulevaiksel hommikul ära põletada. Ühel hommikul läksin kohe suura hurraaga seda kotikest põletama, kuid ei pööranud tuule kiirusele tähelepanu ja sain kohe oma õppetunni . Põlevad paberitükikesed panid järsku igale poole lendu. Ja arvestades seda, kui kuiv siin on viimaste kuude jooksul olnud, siis ei olnud see olukord eriti turvaline. Panin vooliku tööle ja kustutasin lõkke võimalikult kiirelt ära. Ülejäänud prügi, mis põletamisele ei kuulu, viiakse farmist veidi eemale. Neil on oma maavaldustel mitmeid auke kaevatud, midagi oma isikliku prügimäe sarnast.

Kahjuks on lõpuks aset leidnud minu esimesed kohtumised ussidega. Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, et kui juhtun neid nägema, siis on see kohe suur ja kole sündmus, mis jääb mind elupäevade lõpuni kummitama. Nooo tegelikkuses kummitas kõigest paar päeva… Olin just parasjagu oma töökohustusi täitmas, kui kuulsin koeri minust veidi eemal lärmamas. Mõtlesin esialgu, et haukumise põhjus on perenaine, kes parasjagu ATV-ga minema vuhistas ning ei teinud neist väga välja. Siis aga vaatasin, et ühel koeral nagu oleks midagi väänlevat hambus- MADU! Siis ma ei osanud mida mõelda või teha. Seisin. Vaatasin. Mõtlesin. Siis aga kihutasid pooled koertest perenaisele järgi ning mina otsustasin asja vaatama minna. Maas lebas üks kahvatu pruun libejas elukas. Ja olenemata sellest, et ta oli surnud, ei julgenud ma lähedale siiski minna. Perenaiselt sain teada, et tegu oli King Brown Snake’iga ehk siis üks mürgisemaid aga samas ka kõige tüüpilisemaid, keda siin kohata võid. Teine kord leidis aset kohe maja ees. Kõndisin oma toa poole ja siis järsku pani minust meetri kaugusel madu võsa poole plehku. See madu olevat olnud Green Snake. Nemad pididki olema väga kiired ja arad elukad. Kui juhtud mõnda nägema, siis oled õnnega koos. Ja no kuna kolm on kohtuseadus siis leidis aset ka see kolmas kohtumine. Olime parasjagu Martin’i ja Sophie’ga sigu jahtimas. Mina sain enda kohustuseks avada ja sulgeda väravad, mis meile tee peal ette jäid. Nii ma siis läksingi jälle reipa sammuga ühte neist väravatest avama, kui Martin mind järsku hüüdis. Sain käsu oma selja taha vaadata ja nii ma ka tegin. Seal nägin ma pikkkkka ussi ajatraadi ümber kerituna. Peremees väitis, et ta ei ole mind veel nii kiiresti liikumas näinudki, kui sellel hetkel. Panin kohe kaugele jooksu, tagasihoidliku kiljatuse saatel. Kuna mina väravat enam sulgeda ei julgenud, sai selle kohustuse vapper peretütar.

How are you?- küsimus, mida kuuled Austraalias olles igapäevaselt. Ja mitte ühe korra, vaid kohe rohkesti. Alguses olin sellest kohe päris ära kohkunud ja ei osanud kohe midagi vastata. Esiti just poes maksma minnes. Tundus nii ootamatu, et müüja minu päeva kohta küsib. Nüüdseks aga olen ära harjunud ja endalegi hakanud see küsimus külge jääma. Eriti vahva on ka see, et inimesed ei hoia komplimentidega tagasi. Täiesti võõrad inimesed tulevad tänaval kõndides ligi ja kiidavad sinu stiili või mõnda riideeset. Samuti on sellisel viisil tulnud inimesed tänaval ka ilmast rääkima. Ilm on siin üldse üks põhiteemadest. Või täpsemini vihm. Ma arvan, et küsimus ‘Have you had any rain?’ ei jää oma sageduse poolest ‘How are you’-le väga alla. Kuid see on ka täiesti mõistetav. Kahe kuu jooksul ei sadanud meil taevast alla pea tilkagi vihma, kuni lõpuks nädala eest saime nii vihma kui äikest kui ka üleujutusi. Üleujutused tekivad siin aga väga lihtsalt. Võiks ju arvata, et mitme kuu jooksul kuivanud maa imab kõik selle vedeliku nagu käsn sisse, kuid ei. Nii ongi tihtipeale teed üleujutatud. Selle vihmase nädala jooksul sain osaks ka jubedale äikesetormile. See oli kordades valjem ja ärevust tekitavam, kui kodumaal. Äikeselöögid olid nii tugevad, et maa lausa rappus. Sellele järgnes kohe ka kõrvulukustav mürin. Äike lõi pidevalt, nii et kui meil elekter ära kadus, siis ei olnudki väga keeruline taskulampide järgi minna, kuna valged sähvatused käisid iga 5-10 sekundi tagant. Uhhh- sellist tormi enam kogeda ei taha. 

Olen siinoleku jooksul saanud lugematul korral inimestele selgitada, kus asub selline väike kohake nagu Eesti. Eriti vahva on näha inimeste reaktsiooni, kui ütlen: I’m from Estonia. Enamused ei ole sellist sõna isegi kuulnud, seega saan tihti vastuseks noogutuse, mida saadab kohkunud näoilme. Siis on teine grupp inimesi, kes ei saa päris aru, mida ma ütlesin. Nii et sealt olen saanud selliseid huvitavaid sõnu vastuseks nagu: Evodnia, Estovia, Edovia ja minu lemmik Etiopia?. Tavaliset üritan selgitada, et asume Põhja- Euroopas ja meie naabrid on näiteks Rootsi ja Soome. Siit ka kõige huvitavamad riigid, keda meie naaberrikideks on pakutud: Ažerbaidzaan, Iraan, Itaalia. Mulle on esitatud ka huvitav küsimus meie kontserdite kohta: Kui Eesti-sse tuleb välismaa bänd, oletame, et Austraalia, kas nad peavad siis laulma samuti Eesti keeles? Kohkusin selle küsimuse peale parajalt ära. Ei teadnudki kohe mida vastata. Eriti tore on aga kuulda, kui inimesed on enne minuga kohtumist oma eeltöö teinud. Nii teadiski üks vanaproua mulle rääkida Balti riikide ajaloost. Samuti oli üks poiss välja arvutanud, et Brisbane’st Roma sõita on pikem maa, kui ühest Eesti otsast teise. See oli nende jaoks lausa ime. Kõige rohkem meeldis mulle aga farmeri kasuema, kes ütles Eesti rahvaarvuks olevat 1,5 miljonit! Lõpuks ometi üks inimene, kes ei ümarda meie rahvaarvu ühe miljoni peale.


Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s