From Sundays to Mondays

Ma usun, et kõik teavad seda tunnet. Seda tüütut tunnet, mis tekib tihti just pühapäeva õhtuti. Kui möödunud on just üks mõnus nädalavahetus puhates ja mängides ning kadunud on igasugune soov esmaspäeva hommikul jälle oma sammud töö või kooli poole seada. Tunnen ennast hetkel täitsa õnnega koos olevat, kuna siinoleku jooksul ei ole mul seda tunnet tekkinud. Pigem olen oodanud põnevusega, mis nüüd järgmisel nädalal mulle jälle pakkuda on. Alati on jälle midagi uut ja huvitavat avastada. Kõik uus ei ole alati meeldiv, aga seda enam on see kogemus meeldejäävam.

Just selline mõnus nädalavahetus oli meil paari nädala eest. Käisime ühel väiksemat sorti puhkusel. Sihtkohaks oli seekord valitud Cania Gorge ning plaanis oli seal veeta kaks ööd. Lisaks Diannel’ile ja tema kahele tütrele olid meil seltsis tema vanemad ning õde perega. Sõit sinna kestis meil kokku seitse tundi, mis ei olnudki nii piinarikas kui esialgu tundus. Siin Austraalias tundub see nagu väike väljasõit. Mäletan, et Eestis olles tundus tunnine autosõit juba suurema ettevõtmisena, kuid arvan, et nüüd tagasi tulles ei ole mingi probleem üks päevane tripp Narva teha. Igatahes Cania Gorge- see on meist ranniku poole jääv loodusekaitseala. Iseenesest oli koht väga ilus, kuid mitmekuise põua tõttu oli loodus kuiv ja lopsakast rohelusest ei olnud märkugi. Sellegipoolest saime nautida kenasid vaateid ja mõnusaid jalutuskäike. Dianne isa on suur kalastushuviline, nii et ühe oma päevadest veetsime kala püüdes. Kaasa oli võetud ka mootorpaat, seega saime kohalikul järvel ka mõne kiirema tiiru teha. Õhtul aga oli kämpingute juures filmiõhtu. See oli üks äraütlemata mõnus kogemus. Olen jubedalt vaimustuses Aussi tähistaevast, kuna tähed on siin mitmeid kordi kirkamad ning ulatuvad kaugele kaugele silmapiirile. Ja kui ma veel saan sellise tähistaeva all suurelt kinolinalt Lion Kingi vaadata- siis ma ei oskagi enam midagi muud tahta. Nädalavahetus sai läbi jube kähku ja nii me pärast seitsmetunnist sõitu farmitööde juurde naasimegi.

Ühes oma eelnevas postituses rääkisin oma kahest vasikast, kes minu hoole alla jäid. Ühele vasikale otsustat perenaine nimeks panna Must, kuna see oli üks esimesi sõnu, mis tal eesti keelest meelde jäi. Õnneks on ka vasikas ise must varvi- nii et läheb hästi kokku. Pime vasikas jõudis juba vahepeal nägijaks saada. See tekitas temas jubeda jooksuhimu. Nii et kohe kui mina pudeliga ilmusin oli tema mu jalgu limpsimas. Nii vahva oli näha teda ringi kapsamas. Kaua see õnnelik elu aga sellel pisikesel vasikal ei kestnud. Esialgu läksid jahikoerad kallale Mustale. Koerad mängisid temaga veidi tagaajamist, kuid õnneks saime õigel hetkel asjale piiri tõmmatud. Vasikas jäi paari kriimustuse ja pooleks rebitud kõrvaga. Tundus aga, et koerad on eesmärgiks võtnud vasikad rajalt maha võtta, kuna paar päeva hiljem ründas üks koertest teist vasikat. Lisaks mitmetele väikestele kriimustustele ja hammustustele oli koer ta jalast päris suure tüki välja närinud. Kondi ümber peale naha enam midagi väga ei olnudki. Perenaine pidas nõu loomaarstiga, kuidas edasi käituda. Puhastasime haavad, panime jalale antibakteriaalset ning valu vaigistavat kreemi ja sidusime ilusti kinni. Perenaine oli kindel, et vasikaga saab kõik korda. Peame teda lihtsalt mõne nädala ravima. Päevade möödudes muutus vasikas tugevamaks ning üritas pidevalt püsti tõusta. See aga ei õnnestunud. Jala seisukord oli vastupidiselt vasika üldisele tervisele hullemaks läinud. Veri ei pääsenud jalga ning nahka hakkas jala küljest kukkuma. Nii langetaski farmer raske südamega otsuse vasikas maha lasta. Lasti maha ka jahikoer, kes vasikat ründas. 

Koertest loobumine toimub siin farmis üsna kergekäeliselt. Kuid nagu aru olen saanud, siis ei ole see nii ainult siin farmis. Kui koer oma tööd hästi ei tee, siis ta ellu ei jää. Nii oli Martin veel linnas elades tihtipeale käinud teiste inimeste kodudes koeri laskmas, kuna paljudel ei jagu südant sellist asja ise teha. Peab ikka tugev närv olema! Ka meie oleme nüüd viimase kahe nädalaga kaotanud kolm koera ja juurde saanud kaks. Üks neist on karjakoer, kelle perenaise isa enda farmist siia tõi. Vastu võttis ta siit ühe vanema koera, kes nüüd rahulikult pensionipõlve saab veeta. Ja paar päeva tagasi saime ühe armsa kutsika, kellest kasvab välja jahikoer. Tema on siia saabunud otse Ameerikast. Nimelt oli pereisa seda tõugu koera oodanud juba viis aastat. Ning nüüd lõpuks sai ta kõne, et üks koer on hetkel pakkuda. Nii tõimegi selle armsa väikese Indiana Leopard Dog’i ühel õhtul oma uude koju.

Prügimajandus on siin outback’i farmis samuti omamoodi. Kõik mida kannatab põletada läheb lõkkesse. Ehk siis kui köögis saab prügikast täis, saan mina selle tuulevaiksel hommikul ära põletada. Ühel hommikul läksin kohe suura hurraaga seda kotikest põletama, kuid ei pööranud tuule kiirusele tähelepanu ja sain kohe oma õppetunni . Põlevad paberitükikesed panid järsku igale poole lendu. Ja arvestades seda, kui kuiv siin on viimaste kuude jooksul olnud, siis ei olnud see olukord eriti turvaline. Panin vooliku tööle ja kustutasin lõkke võimalikult kiirelt ära. Ülejäänud prügi, mis põletamisele ei kuulu, viiakse farmist veidi eemale. Neil on oma maavaldustel mitmeid auke kaevatud, midagi oma isikliku prügimäe sarnast.

Kahjuks on lõpuks aset leidnud minu esimesed kohtumised ussidega. Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, et kui juhtun neid nägema, siis on see kohe suur ja kole sündmus, mis jääb mind elupäevade lõpuni kummitama. Nooo tegelikkuses kummitas kõigest paar päeva… Olin just parasjagu oma töökohustusi täitmas, kui kuulsin koeri minust veidi eemal lärmamas. Mõtlesin esialgu, et haukumise põhjus on perenaine, kes parasjagu ATV-ga minema vuhistas ning ei teinud neist väga välja. Siis aga vaatasin, et ühel koeral nagu oleks midagi väänlevat hambus- MADU! Siis ma ei osanud mida mõelda või teha. Seisin. Vaatasin. Mõtlesin. Siis aga kihutasid pooled koertest perenaisele järgi ning mina otsustasin asja vaatama minna. Maas lebas üks kahvatu pruun libejas elukas. Ja olenemata sellest, et ta oli surnud, ei julgenud ma lähedale siiski minna. Perenaiselt sain teada, et tegu oli King Brown Snake’iga ehk siis üks mürgisemaid aga samas ka kõige tüüpilisemaid, keda siin kohata võid. Teine kord leidis aset kohe maja ees. Kõndisin oma toa poole ja siis järsku pani minust meetri kaugusel madu võsa poole plehku. See madu olevat olnud Green Snake. Nemad pididki olema väga kiired ja arad elukad. Kui juhtud mõnda nägema, siis oled õnnega koos. Ja no kuna kolm on kohtuseadus siis leidis aset ka see kolmas kohtumine. Olime parasjagu Martin’i ja Sophie’ga sigu jahtimas. Mina sain enda kohustuseks avada ja sulgeda väravad, mis meile tee peal ette jäid. Nii ma siis läksingi jälle reipa sammuga ühte neist väravatest avama, kui Martin mind järsku hüüdis. Sain käsu oma selja taha vaadata ja nii ma ka tegin. Seal nägin ma pikkkkka ussi ajatraadi ümber kerituna. Peremees väitis, et ta ei ole mind veel nii kiiresti liikumas näinudki, kui sellel hetkel. Panin kohe kaugele jooksu, tagasihoidliku kiljatuse saatel. Kuna mina väravat enam sulgeda ei julgenud, sai selle kohustuse vapper peretütar.

How are you?- küsimus, mida kuuled Austraalias olles igapäevaselt. Ja mitte ühe korra, vaid kohe rohkesti. Alguses olin sellest kohe päris ära kohkunud ja ei osanud kohe midagi vastata. Esiti just poes maksma minnes. Tundus nii ootamatu, et müüja minu päeva kohta küsib. Nüüdseks aga olen ära harjunud ja endalegi hakanud see küsimus külge jääma. Eriti vahva on ka see, et inimesed ei hoia komplimentidega tagasi. Täiesti võõrad inimesed tulevad tänaval kõndides ligi ja kiidavad sinu stiili või mõnda riideeset. Samuti on sellisel viisil tulnud inimesed tänaval ka ilmast rääkima. Ilm on siin üldse üks põhiteemadest. Või täpsemini vihm. Ma arvan, et küsimus ‘Have you had any rain?’ ei jää oma sageduse poolest ‘How are you’-le väga alla. Kuid see on ka täiesti mõistetav. Kahe kuu jooksul ei sadanud meil taevast alla pea tilkagi vihma, kuni lõpuks nädala eest saime nii vihma kui äikest kui ka üleujutusi. Üleujutused tekivad siin aga väga lihtsalt. Võiks ju arvata, et mitme kuu jooksul kuivanud maa imab kõik selle vedeliku nagu käsn sisse, kuid ei. Nii ongi tihtipeale teed üleujutatud. Selle vihmase nädala jooksul sain osaks ka jubedale äikesetormile. See oli kordades valjem ja ärevust tekitavam, kui kodumaal. Äikeselöögid olid nii tugevad, et maa lausa rappus. Sellele järgnes kohe ka kõrvulukustav mürin. Äike lõi pidevalt, nii et kui meil elekter ära kadus, siis ei olnudki väga keeruline taskulampide järgi minna, kuna valged sähvatused käisid iga 5-10 sekundi tagant. Uhhh- sellist tormi enam kogeda ei taha. 

Olen siinoleku jooksul saanud lugematul korral inimestele selgitada, kus asub selline väike kohake nagu Eesti. Eriti vahva on näha inimeste reaktsiooni, kui ütlen: I’m from Estonia. Enamused ei ole sellist sõna isegi kuulnud, seega saan tihti vastuseks noogutuse, mida saadab kohkunud näoilme. Siis on teine grupp inimesi, kes ei saa päris aru, mida ma ütlesin. Nii et sealt olen saanud selliseid huvitavaid sõnu vastuseks nagu: Evodnia, Estovia, Edovia ja minu lemmik Etiopia?. Tavaliset üritan selgitada, et asume Põhja- Euroopas ja meie naabrid on näiteks Rootsi ja Soome. Siit ka kõige huvitavamad riigid, keda meie naaberrikideks on pakutud: Ažerbaidzaan, Iraan, Itaalia. Mulle on esitatud ka huvitav küsimus meie kontserdite kohta: Kui Eesti-sse tuleb välismaa bänd, oletame, et Austraalia, kas nad peavad siis laulma samuti Eesti keeles? Kohkusin selle küsimuse peale parajalt ära. Ei teadnudki kohe mida vastata. Eriti tore on aga kuulda, kui inimesed on enne minuga kohtumist oma eeltöö teinud. Nii teadiski üks vanaproua mulle rääkida Balti riikide ajaloost. Samuti oli üks poiss välja arvutanud, et Brisbane’st Roma sõita on pikem maa, kui ühest Eesti otsast teise. See oli nende jaoks lausa ime. Kõige rohkem meeldis mulle aga farmeri kasuema, kes ütles Eesti rahvaarvuks olevat 1,5 miljonit! Lõpuks ometi üks inimene, kes ei ümarda meie rahvaarvu ühe miljoni peale.


Advertisements

From Pamaroo to Roma

​Vaatasin spidomeetrit- 110 km/h??? Tundus uskumatu, et sellise tee peal keegi üle 50 sõidaks. Väike üherealine kruusatee, kängurud ja lehmad pidevalt tee ääres, kohati teravad kivid  ja suured augud. Just selline näeb välja tee, mida mööda lapsi kooli viime. Tegelikult on aga sellised siin kõik teed, mis Roma-Injune’i vahelisest peateest veidi eemale suunduvad. Nii oligi perenaise üks esimesi küsimusi mulle, et kas ma rehvi autol ikka vahetada oskan. Neil läheb neid siin nädala jooksul keskmiselt kaks. Farmer teadis aga rääkida, et üks ümbruskonnast pärit naisterahvas oli püstitanud kohaliku rekordi- 24 rehvi 2 nädalaga. Mulle tundus see uskumatu- kindlasti luiskas. Aga tuli välja, et mitte. Nimelt oli tema teele pandud uus kate, mille kivid on liialt teravad. Ja kui sellel paraja kiirusega sõita, siis eks neid rehve kulubki. Laste kooli ja koju sõidutamise töö olen mina suuremalt jaolt enda peale saanud. Pereema jaoks on see üsna suur ajakulu, kokku võtab see tema päevast 2 ja pool tundi. Kuigi minu sõidustiili puhul pigem kolm.

Ühel teisipäeva hommikul peale laste kooli viimist läksime Roma linna. Olime eelmisel päeval teele saatnud üle 120 lehma, et need maha müüa. Müümine toimub ühes Austraalia suurimas lehmamüügi oksjoniga tegelevas asutuses- Roma Cattle Yards. Müük toimub seal igal teisipäeval ja neljapäeval. Müüjal endal ei ole vaja ise kohale minnagi, kõik tehakse sinu eest ära väikese vahelttasu eest. Igal müüjal on oma agent, kes siis tema lehmade, vasikate ja pullidega tegeleb. Minu ülemustele aga meeldib ise kohale minna ja müügil silma peal hoida. Seetõttu me siis sellel teisipäeva hommikul sinna läksimegi. Üldiselt pidavat ostjad olema suuremad ettevõtted ning enamused lehmad lähevad tapamajja. Nii oligi seal lehmaaedade vahel enamasti näha vanemaid meesterahvaid, kes siis oma ettevõtte poolt saadetud olid. Välimus oli neil kõigil äravahetamiseni sarnane: sinised teksad, helesinine või roosa särk, saapad ning beež kaabu. Minu suunas saadeti mitmeid kahtlustavaid pilke. Arvatavasti just seetõttu, et olin kohale tulnud valge pluusi, lühikeste oranžide pükste ja plätudega. Ups? Müük oli aga seekord väga edukas. Kokku teenis meie farm 170 000 dollarit. Farmeri sõnul oli hetkel kõige õigem aeg müüa, kuna hinnad on tavapärasega võrreldes kahekordistunud ning see ei pruugi enam kaua nii kesta.

Peremees, Martin, ei tegele aga igapäevaselt farmitööga, tema on aastaid töötanud gaasitööstuses. Täpsemalt tegeleb ta frackinguga- gaasi kättesaamiseks maapõuest, uuristatakse vee-liiva seguga maasse praod, kust gaas välja pääseks. See ei ole aga Austraalias kõigi poolt aksepteeritud tegevus. Nii üritavadki teatud looduskaitse grupid selle vastu võidelda. Kui Martin oli parajasti tööpostile läinud Sydney lähedusse, siis oli asi põnevama pöörde võtnud. Nende töökoha ümbruses viibisid sajad protestijad. Kõigile töölistele palgati eraldi ihukaitsjad, kusjuures hotellist lahkuda neil ei olnud lubatud. Töökoht ise asus hotellist veidi eemal ning sinna viidi neid bussiga. Ühel hommikul tööle minnes avastati aga, et üks hulluke oli ennast väravate külge aheldanud, mille peale viidi kõik töölised hotelli tagasi. Seejärel lahendati aheldatud mehe probleem, ning alles siis toodi töömehed uuesti tööpostile. Tihti juhtub ka seda, et koht, kus nad peavad frackingut läbi viima asub looduskaitse alal ning sinna ei ole autoga lihtne ligi pääseda. Sõiduvahendiks on sellisel juhul helikopter.

‘Next time I come back, you’re gonna shoot a roo for me!’, ütles farmer enne kui oma järjekordsele tööreisile läks. Vastuseks sai ta ainult ühe kohmetu naeratuse. Nimelt on peremees tulihingeline pig chasingu ehk metssigade jahtimise fänn. Tal on paar lõksu farmi läheduses, mille jaoks tal kängurusid tarvis läheb. Pig chasing ise on aga üsna laisk jahipidamise viis. Sain selle ühel reede hilisõhtul ka oma silmaga ära näha. Tarvis läheb: paari koera, autot, pealampi ning püssi või nuga. Aga kuidas see jahtimine siis välja näeb? Koertele pannakse peale kaitsekaelused ning vilkuv tuluke, et neid pimedas näha oleks. Seejärel lähevad koerad kastika peale ja sõit algab. Sõidetakse enamasti ühe veekogu juurest teise juurde, kuna seal on metssigu tihedasti liikvel. Põhitöö teevad sinu eest ära just koerad. Auto peeglitest pead jälgima koerte näoilmeid, et teada saada, kas nad tunnetavad või näevad midagi. Kui nad on valmis minema, tuleb auto seisma jätta ja oodata. Enamasti pidavat koerad sea kätte saama üsna auto ligidal, kuid vahepeal peab ka ise mõne jooksusammu tegema, et neid kätte saada. Koer hoiab metssiga kinni seni, kuni peremees on kohale jõudnud. Seejärel lastakse siga maha või lüüakse nuga südamesse. Huvitav on ka see, et pig chasingu koerte eluiga on tavapärasest palju lühem- vaid 8-9 aastat. Võib-olla see on ka põhjus, miks peremees neid koeri palju rohkem hoiab.

Jutud minu siinolekust on juba ka kohalikul tasandil levinud. Nii saingi ühel nädalavahetusel pakkumise hoida nelja last. Ma mõtlesin, et miks mitte. Mulle on ju alati lastega tegeleda meeldinud. Nii ma oma jaatava vastuse andsingi. Õnneks pidasid lapsed ennast ilusti üleval ning kõik laabus hästi. Mis kõige toredam: neil oli bassein! See on siin kuumas kliimas nagu taevane õnnistus. Eriti just praegusel ajal, kuna ilm on tavapärasest tükati kuumem. Möödunud pühapäeval näitas kraadiklaas lausa 44,7 kraadi. Üldiselt on minu siinolemise jooksul olnud kraadid 35 ümbruses. Töö tundub sellises kuumas vahel piinamisena. Kohalikud kannavad üldiselt päikese käes tööd tehes teksasid ja pikkade käistega särki. Kõik soovivad oma nahka hoida ning hirm nahavähi vastu on suur. Mina ise üritan võimaluse korral kanda siiski õhemaid riideid. Seetõttu sai ka peremees minu üle nalja visata, kui oma kolmenädalaselt tööreisilt tagasi jõudis. Nimelt väitis ta, et mu nahatoon on siin olles läinud poole tumedaks ning juuksevärv samavõrra heledamaks. Eks see ka mingil määral tõsi on. Isegi päikesekreemid, mis on lausa SPF 50+, ei taha aidata.

Ja nüüd mõni uudis helgemalt poolelt. Meil on kaks pisikest vasikat, kellele mina igapäevaselt ema saan mängida. Üks vasikake on pime, mistõttu pidime ta emast eraldama ning teise ema ei võtnud teda omaks. Nii ma nüüd igal õhtul ja hommikul neid toidangi. Esimesed päevad nägi see toitmine välja üsna koomiline. Kuna nad alguses meid hirmsasti kartsid, siis nende lutipudelist toitmine oli paras peavalu. Kahekesi toites nägi asi lihtsam välja- üks püüdis vasika kinni ja teine pistis neljaliitrise lutipudeli talle suhu. Teisel päeval ei olnud mul aga kedagi appi võtta, nii et võtsin üksi selle retke ette. Kokku võttis kahe vasika toitmine aega kaks tundi, mille jooksul sain nii joosta, põlvitada, viisakalt paluda, nunnutada ja ka kukkuda. Neljandal päeval said nad aga aru, et ma tulen heaga ja nüüd on pigem raskusi nende juurest ära saamisega. Ja õnneks on ka pimedal vasikal lootust nägijaks saada. Nimelt pidavat siin vahepeal lehmadel tekkima “sour eye”, mis on tingitud liigsest tolmust. Seda on võimalik ravida, kui igapäevaselt vastavat rohtu vasika silmadesse lasta. Nii ta meil ongi siin nüüd siniste silmaümbrustega. Näeb veidi kurb välja, aga see on kõik ainult tema hüvanguks.

Aussi tulles oli mul ka kaks plaani, mida kindlasti tahtsin ellu viia. Ning nüüd on need mõlemad juba käega katsuda. Üks neist on kohtumine oma Austraalia sugulastega. Nimelt tuli meie vana-vanaema õde Amanda kunagi sõja-ajal Austraaliasse, kus ta lõi oma pere. Ta sünnitas siin kaks poega, kellel mõlemil on nüüd omal juba lapsed ja lapselapsed. Sain Taavi abiga nende kontaktandmed ja võtsin nendega ühendust. Eriti positiivne üllatus tabas mind siis, kui sain teada, et nad elavad mulle vaid 7-tunnise autosõidu kaugusel, ühed Brisbane’is ning teised Gold Coast’il. Arvatavasti märtsikuus saan neile ka külla minna. Teine plaan puudutas mu unistust minna Aafrikasse vabatahtlikuks. Päris Aafrikasse ma veel ei lähe, küll aga Aasiasse. Augustis ootab mind ees kahenädalane vabatahtliku üritus Tais ja Kambodžas. So excited!

Thanks for reading again!

Päikest!

From backpacker to outbacker

Imekombel on ütlus ‘Kõik teed viivad Rooma’ tõeks saanud ka siin Austraalias. Neli nädalat tagasi ühel palaval esmaspäeva hommikul maandusin väikesesse linna nimega Roma. Mis mind siia tõi? Muidugi ikka töö. Aastavahetuse paiku saatsin Perthis olles mõned CV-d, kuid erilist lootust ega ka tahtmist uut tööd leida veel ei olnud. Olime just õunaaia töö lõpetanud ja lootsin teha väikese puhkuse enne, kui uuele tööle asun. Aga läks teisiti. Paar päeva pärast CV saatmist soovis üks Queenslandis asuv farm minuga telefoni vahendusel kõnelda. Intervjuu läks hästi ning järgmisel päeval sain juba hakata lennukipileteid soetama.
Lend siia võttis kokku aega 10 tundi, koos paaritunnise vahemaandumisega Brisbane’is. Lennujaamas olid mind ootamas tulevase farmeri vanemad. Tundsin nagu oleks oma vanavanematele külla läinud. Nii et vähemalt minu julge samm üksi teisele kaldale tulla, oli positiivse noodiga alanud. Õhtul tuli mulle järgi mu uue kodu pereisa, kellega sõitsime juba edasi farmi, mis asub Roma linnast 70 km kaugusel.

Ja nii ma nüüd siin olen, koos 14 koera, 4 kassi, 60 lamba, 700 lehma ja hunniku hobuste, ponide ja kanadega. Koerte nimed ja näod oskan nüüdseks juba kokku viia, olid isegi selgunud oma isiklikud lemmikud. Kuid paar päeva tagasi mõistsin, et ei tasu liiga palju nendesse koertesse kiinduda. Koerad on siin kolme eesmärgiga: toakoerad, kes on lihtsalt lemmikute eest; karjakoerad, keda on neist kõige rohkem; ning viimane grupp koeri on eesmärgiga jahtida metssigu. Miks siis aga ei tasu koertesse kiinduda? Nimelt on peremees arvamusel, et kui koer ei tee oma tööd hästi ja ei kuula sõna, siis ühel hetkel on ta imekombel kadunud. Olgu selleks siis ussihammustus või kodust ära jooksmine. Nii saingi paar päeva tagasi söögilaua taga vihjeid, et varsti ei pruugi me enam armast Nikko’t ringi jooksmas näha.

Farmielu on mulle juba kõvasti mõju avaldanud. Mäletan, neid esimesi päevi Austraaliasse saabudes, kui ma ei julgenud isegi pargis muru peal kõndida, sest kindlasti mõni mürgine ämblik või uss või lihtsalt hiiglaslik sajajalgne hoiab mul silma peal ja ründab kohe, kui sammud nende poole sean. Nüüdseks aga olen veidi julgust kogunud, õnneks ei ole minu jaoks enam probleem kõndida pika heina sees, kui on vaja minna aeda parandama või lihtsalt mööda jõe äärt jalutada. Kuid need suured jubedad Hunstman’id, suudavad mind ikka surmani hirmutada. Nii juhtuski üks õhtu, et pidin kutsuma perenaise oma tuppa suurt ämblikku tapma, kuna ma lihtsalt ei suutnud magama jääda, kui ta mind toanurgast kivistunud pilguga uudistas.
Töö osas olen teinud vanu tuttavaid töid, kuid saanud ka palju uusi kogemusi, mida ei oleks osanud unes ka näha end tegemas. Olen renoveerinud mööblit, karjatanud, rohinud, kastnud, aedu üles pannud ja parandanud, tegelenud lehmade, ponide ja lammastega. Oma õrna hingega pean siin aga küll hüvasti jätma või siis pideva pisaravalamisega harjuma, kuna tööd ei ole siin alati loomade vastu helged. Siiamaani kõige õõvastavam vaatepilt on olnud lehmadel sarvede ära lõikamine. Selle protseduuri läbi viimiseks kasutatakse suuri tange, mille lõikamise osa on veidi õõnes. Tavaliselt tehakse sarvede lõikamist samaaegselt märgistamisega ning ringistamisega (pullidele pannakse teatud meessuguelundite ümber kummist ringid, et need maha kukuks). Ma arvan, et ma ei ole kunagi näinud ühtegi elusolendit niimoodi kisamas, kui need lehmad. Nende punnis silmad ja maailmalõppu ennetav karje olid mul kindlasti esimestel öödel unenägudes. Õnneks aga sain mina kõiges selles kergema töö, kus pidin sabadel pikemad karvatutid ära lõikama ning lehmad või vasikad väikesesse vahekäiku ajama, kus see protseduur siis läbi viidi. Sarve äralõikamisele järgnev pilt meenutas midagi õudufilmi sarnast, kui inimesel käsi ära lõigatakse ning seejärel verd igas suunas laiali pritsib. Punast vedelikku voolas ühtlase joana ja ma mõtlesin, et kukun sealsamas kokku. Aga farmer kinnitas mulle, et verest nad tühjaks ei jookse ja nii see töö jätkus. Kuid siis saabus peremees ja temaga koos töötades muutus töö kurvemaks. Kui perenaine on lehmade vastu õrn ja hooliv, siis mees lausa julm. Ei olnud tore vaadata, kuidas väike vasikas jalaga näkku saab, kui teda samaaegselt kõige julmemate inglisekeelsete väljenditega üle valatakse.

Teine kohutav vaatepilt sai mul osaks siis, kui lammastel suguelundite ja silmade ümbrust ‘raseeriti’. See tegevus on vajalik, kuna vastasel juhul kärbsed munevad suguelundite lähedusse kasuka sisse oma munad ja sealt omakorda tekivad ussid. Mina sain õnneks jällegi kergema töö, kus pidin harjaga villa kokku ajama ja selle siis eraldi puhtasse ja räpasesse hunnikusse sorteerima. Protseduur ise ei tohiks olla midagi sellist, mis lammastele haiget teeks, kui just keegi kogemata sisse ei lõika. Kuid farmer kutsus endale appi oma sõbra, kes ei olnud varem kunagi seda tööd teinud, nii et võite arvata, millised need vaesed lambad välja nägid. Kõige kurvem vaatepilt sai aga osaks siis, kui puuri oli alles jäänud mõni üksik väiksem lambapoiss. Nimelt lamba aedikust kätte saamiseks tõmmatakse lamba pead enda suunas samaaegselt tagumikku maha surudes, et nad enda selili pööraks. Kuid keegi meist oli selle käigus ühel lambakesel pea paigast ära väänanud ja nii see lambake määgis ja jooksis ringi oma viltuse peaga. Ta lasti küll teistega esialgu välja, kuid farmer kinnitas, et ta laseb selle lamba maha. Seda ei ole siiamaani tehtud.

Aga siin ei lõppe kogu see farmi karm elu. Lehmi karjatama minnes võtsime kaasa hulga koeri. Minu ATV mahutas kokku viis koera ning üks läks neist veel pereema tsikli peale. Üldiselt möödus kogu karjatamine väga rahulikult, kuid nagu ikka on paar lehma, kes ei taha täpselt meie soovi järgi teha. Seega läks farmer neile järgi koos paari koeraga, kuid ühele koerale hüppas lehm peale ja nii ta oma jalga suure haava saigi. Sealt edasi sai ta minu süles karjatamise lõpuni loksuda.

Muidugi on lehmadega koos töötamine ka ohtlik. Eelkõige just siis, kui toimub aedikutes lehmade suunamine. Tõenäoliselt on paar lehma või pulli, kes on agressiivsemad, kui teised. Nad võivad hakata sind taga ajama, nii et peab olema pidevalt valmis hüpama aia peale, kui keegi neist otsustab sind mükstata. Olime just farmeritega sellest lõunapausi ajal rääkinud, kuna ma unustan selle tihtipeale ära ja lähenen neile tagant poolt liiga ligidalt. Kuid õhtul sai aga hoopis pereema lehmalt löögi. Ja mitte väikse. Lehm otsustas, et ta ei taha sõnakuulelik olla ja lükkas farmeri vastu aeda. Õnneks oli ta kiire tegutsema ja ronis kohe aia otsa. Kuid suur sinikas ja mitmepäevanu valu rinnus oli juba selle 800 kilose hiiglase poolt garanteeritud. Sealt tuleb ka osaliselt põhjus, miks need sarved maha lõigatakse. Teine põhjus seisneb rahalises väärtuses.

Et te nüüd täitsa ära ei kohkuks, siis muidugi on siin ka palju heldemaid hetki ja hulganisti positiivsust. Inimesed on väga lahked ja lõbusad. Mu ‘uus pere’ muretses esialgu pidevalt selle pärast, et mul ikka tegevust oleks. Eelkõige just sellepärast, et meil ei ole siin levi ning kuskil läheduses midagi peale paari naaberfarmi ei ole. Levi püüdmiseks peame sõitma lähedalasuva mäe otsa, et paar levipulka leida. See tekitas mul muidugi esimestel farmipäevadel ka jubeda koduigatsuse, kui päeva jooksul ainult paar sõna kodustega vahetada sai. See aga möödus, kui sain hakata teises farmis kanu toitmas käima, kuna seal on pidevalt levi. Kuid tagasi tulles vaba aja sisustamise juurde, siis see on vahel keeruline. Õnneks aga on kohe farmi kõrval jõgi (täiesti krokodillivaba), kus saab käia ujumas ja kanuuga tiirutamas. Pereema ise on aga kunstnik, nii et sain ka endale mõned värvid ja kanvased. ATV on igal ajal saadaval. Toas on mul suur raamaturiiul ingliskeelse kirjandusega, nii et saan ka keelt arendada. Kõige põnevam on aga muidugi ratsutamine. Mul on tunne, et see on asi millest ei suuda ma ka edaspidi enam hoiduda. Kes teab, äkki Eesti tulles ei osta mitte uut autot vaid ühe kena musta täku?

 

Thanks for reading and see ya!